Lilleke
Keset rohelist välja kasvas üksik lilleke, kes oli sündinud sügaval mullas. Silmipimestavalt ilus lilleke oli algul tundnud end üksildasena, sest kõrges rohus teda ei märgatud. Tal ei olnud kedagi, kellega rääkida ning ümbritsev maailm hirmutas teda. Kui ta aga sooja päikesevalguse käes pikemaks sirgus, leidis ta endale kolm head sõpra.
Mesilane oli tugev mõõgavõitleja. Ta oli alati valmis lillekest oma elu hinnaga kaitsma. Triibuline rüütel lendas kartmatult peale igale lehetäile ja putukale, kes lillekese poole küündis ja endast väiksematki hädaohtu kujutas. Lilleke oli rõõmus, et leidub keegi, kes teda nii kiivalt hoiab, ning armastas mesilast väga.
Lillekese teine sõber oli liblikas, kelle elu oli niisama kirju kui ta tiivad. Oma juttudega ümberkaudsetest niitudest ja väljadest suutis liblikas lillekest alati paeluda. Kui lilleke end parasjagu halvasti tundis, pöördus ta kõigepealt liblika poole, sest oli kindel, et too ajab lillekese taas naerma. Sellepärast armastas lilleke liblikat väga.
Lind oli lillekese sõpradest kõige kaunima häälega. Õhtu saabudes lendas lind aasale lillekese kohal olevale puuoksale ja vestles kaugetest maadest. Kui lilleke ära väsis ja end pehmesse samblasse magama sättis, laulis lind talle unelaulu. Linnu hääl jäi lillekese unenägudesse veel kauaks kõlama ning lilleke armastas oma lindu enam kui ühtki teist sulelist.
Nii, nagu lilleke armastas kõiki oma sõpru, armastasid lillekese sõbrad ka teda. Kui aga lilleke jagas oma armastuse kolme sõbra vahel võrdselt, siis mesilane, liblikas ja lind armastasid teda ainuisikuliselt. Et nad omavahel rivaalitsema ei hakkaks, otsustas lilleke sõbrad üksteisest võimalikult lahus hoida. Ta teadis, et kunagi tuleb päev, mil ta peab mesilase, liblika ja linnu seast valima, kuid kuna lilleke ei tahtnud kellelegi haiget teha, lükkas ta seda aega järjest kaugemale.
Ühel hommikul, kui lilleke oli parasjagu unes näinud, kuidas ta sõbrad omavahel tülitsevad, ärkas ta üleni kastepiiskadega kaetult. Suured hommikupäikese käes säravad pisarad veeresid ta silmist ja lilleke nuuksus tasakesti. Mesilane, kes oli tulnud oma kallist lillekest äratama, ärritus ja lubas kätte maksta igaühele, kes tema lillekesele haiget tegi. Mõõgaga vehkides lendas ta läbi kõik ümbritsevad niidud, et kurjategijad saaksid oma karistuse.
Seejärel ilmus silmapiirile lind, kes lillekese sillerdavaid pisaraid märgates ka ise vesistama kippus. Ta laulis lillekesele oma kaunimad laulud ning palus, et too enam kunagi kurba nägu ei teeks. Virila naeratusega lillekest maha jättes kiirustas lind randa, et tuua oma kallimale kõige ilusam teokarp, mis kuldkollasel liival lebab.
Viimasena jõudis lillekeseni liblikas, kes armastatut kunagi nukrutsemas näha ei talunud. Kuigi lilleke üritas oma pisaraid peita, ei jäänud liblikale tema kurb tuju märkamata. Ometigi ei teinud ta sellest probleemi, vaid hakkas vestlema kartulimardikatest, jänesepoegadest ja pehmetest udusulgedest. Jutu sisse mõnd naljakat ütlemist või fakti põimides rõõmustas ta lillekest, nii et too peagi valjusti kihistama kukkus. Lilleke oli tänulik, et liblikas lõpuks ometi tema tuju heaks muuta oli suutnud ning uinus rahulike mõtetega.
Lillekese päevad möödusid kolme sõbra seltsis. Mesilane, liblikas ja lind käisid kordamööda aasal lillekesel külas ning lõbustasid teda. Tasapisi hakkas päike madalamalt käima ning lilleke teadis, et talve tulekuni ei lähe enam kaua. Ta otsustas oma sõpradega veel nii palju koos olla kui võimalik.
Hommikud veetis lilleke mesilasega, kes meelast juttu puhudes ümber õienupu lendas. Lilleke andis talle oma kõige magusamat nektarit ning tänu sellele oli mesilaspere kiiresti jõudnud oma talvevarude sahvri täita. Kuna mesilasel oli nüüd rohkem vaba aega, võis ta terve hommikupooliku lillekesele komplimente puistada, pannes niiviisi tolle veelgi enam õhetama.
Päeval tuli lillekesele külla liblikas, kes rääkis jõekaldal istuvatest säravpunaste uimedega hõbedasi kalu jahtivatest poisikestest ja metsalagendikel laulvatest hirvepullidest. Lilleke kuulas teda alati huviga, sest ta polnud eladeski oma sünnikohast lahkunud.
Ka lind jutustas oma armsamale kaugetest paikadest. Ta vestles tulikuumadest kõrbetest ning jääkülmadest tundratest. Lind oli lillekest sageli kaasa kutsunud, kuid lilleke ei tihanud talle öelda, et juured, mis teda sügaval maapõues kinni hoidsid, ei lase tal kunagi elusana oma kodust lahkuda.
Kui langesid esimesed lumehelbed, jättis lilleke oma sõpradega hüvasti. Mesilane puges peitu oma tarusse, liblikas tegi aseme aknaraami vahele ning lind lendas kaugele lõunasse. Lilleke tõmbas endale peale sooja valge teki ning uinus kevadet ootama jäädes.
Aprillikuus üritas lilleke lume alt välja piiluda, kuid ehmatusega avastas ta, et pehme lume asemel varjab teda külm jää. Libe pind surus teda sulades ja taaskord külmudes järjest enam maa ligi, lillekesel hakkas külm ning ta ei suutnud enam hingata.
Kui lumi ja jää lõpuks ära sulasid, tõttasid mesilane, liblikas ja lind aasale oma armastatut otsima. Koltunud rohu sees märkasid nad närtsinud lillekest. Pikk talv oli noorele ja õrnale taimele liiga karmiks osutunud ning ta ei pidanud esimeste soojade päikesekiirteni vastu.
Lillekese kolme kallima süda oli murtud. Looduse peale tige mesilane nõelas sangarlikult esimest vastutulevat poisikest ning suri oma ohvri käe läbi. Alati elurõõmus, kuid nüüd maailma ilus pettunud kirjude tiibadega liblikas lendas püünisesse ning lõpetas oma elutee algaja entomoloogi kollektsioonis.
Lind oli armastatu surma pärast niivõrd murtud, et keeldus söömast ja joomast. Viimset jõudu kokku võttes haaras ta lillekese noka vahele ning lendas kaugele mere kohale, mida lilleke alati näha oli tahtnud, et mitte kunagi enam naasta.
[19.04.2013]