La Loba
Kord on hunt ja kord on naine
üdinisti ebamaine
jookseb läbi öö kui tuul
ürgsed laulud väiksel suul
Väsimata kõnnib kõrbes
puhkamata lippab laanes
peatumata punub välul
jalad nagu noorel sälul
Iilid juuksed kaasa viivad
tormituuled andvad tiivad
lakast haarab öine kuu
lahti vajub kaunis suu
Kihvad vahust valendavad
lõuga mööda tilgub veri
silmad tasa helendavad
avanenud hingemeri
Ülevoolav tundehoog
viimse jõu võtab kaasa
jõnksatades väikest koonu
kaob soov koju naasta
Rammestunult langeb naine
üdinisti ebamaine
koivad jätab keset kõrbe
surmale ta annab sõrme
Ainult kondid kõrbetuules
klõbisevad tasahilju
kõigis mälestustes muudes
ainult väike naine kiljub
Tuleb kõrbesse La Loba
hundi kondid üles korjab
luusse taaskord elu puhub
huntnaine kõrbes ulub